esmaspäev, 4. september 2017

Hüvasti sõber!



Selle blogipostituse tahaksin ma pühendada ühele oma sõbrale, kes nüüdseks enam meie seas ei ole... 



Vahetusaasta kõige raskem osa on see, kui kodumaal juhtub midagi halba. Nimelt samal ajal, kui ma jõudsin enam vähem ära kohaneda oma eluga siin Argentiinas, sain teada, et minu sõber, bändikaaslane ja andekas pianist Marten Mõru hukkus õnnetuse tagajärjel. Marten oli mulle kui väike vend, kellega jagasime muresid ja teadmisi  (praegusel hetkel on juba üsna raske edasi kirjutada). Ta oli üks inteligentsemaid inimesi, keda ma teadsin. Selle noormehe mõttelaad oli geniaalne ja temast õhkas välja professionaalsust ja tasakaalukust. Ta oli suur mees noore poisi kehas. Ma saaksingi jääda tema grandioosseid iseloome loetlema. Kahju, et maailmal ei olnud jaksu teda enam hoida ja jättis tema eluea üürikeseks. Kõigest 15 aastat. Räägitakse, et inimene olla on üks raskemaid asju üldse. Marten oskas olla inimene olla õigel viisil. Ta pingutas klaveri taga tunde ja tunde. Kõik inimesed tema ümber teadsid ja uskusid, et ta jõuab kaugele. Kurb on see, et ta ei jõudnud tõestada  kõigile tema ümber, et  ta jõuab kaugele.

   19. september 2014. aastal Anna Haava nimelises Pala koolis

Üks spontaanne pilt, millel hiljem tuhandeid tähendusi. Olen õnnelik, et selle pildi temaga sooritasin. 

Meil oli palju ühiseid mälestusi ja tegevusi. Marten oli väga kõva käsi lauatennises. Alatihti kutsus ta mind enda juurde lauatennist mängima ja mina teda jällegi enda juurde jalgpalli ja korvpalli mängima. Küll aga kogu aeg ei saanud ja ka natuke ei viitsinud minna, oma ea tõttu. Hetkel kahetsen ma kõiki neid kordi, kui ma tema kutset vastu ei võtnud. Samuti mäletan ma, seda, kuidas ta oma vendi armastas ja neid taga igatses, kui need välismaal olid või teises linnas töötasid. Ta oli minule väga hea eeskuju ja loodan, et sain mingilmääral olla eeskuju ka temale.



                      2. aprill 2015, Alatskivi Kunstide koolis bändiproovis

See blogipostitus on minu viis öelda talle hüvasti, kuna mul pole võimalik seda muul viisil sooritada. 
Mu perekond kaotas pereliikme. Mul ei ole rohkem sõnu...

18. juuni, Minu kodus

Lõpetuseks lisan siia video ühest tema  viimasest esinemisest. Selles videos saate kinnitust minu jutule.
https://www.youtube.com/watch?v=wyYyZHs0xVw




Hüvasti vennas! 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar